Klubis külas prof Urmas Varblane 14.nov.2016
Olukord maailma majanduses on väga muutuv. Jõuliselt areneb Aasia riikidest Hiina. Hiinlastel tahavad kolme asja: turgusid, tehnoloogiat ja toorainet.
Euroopa ja Ameerika on maha maganud äritegevuse Aafrikas, seal juba ehitavad hiinlased. Hiinlased tahavad endale päris mitmeid ressursibaase saada.
Hiinlased ostavad Euroopast kokku brande, teevad paremaks. Hiinlased ostsid näiteks ära Volvo, maksid 1,5 miljardit, hiinlaste jaoks tühine summa. Neil oli tehnoloogiat vaja, et konkureerida Hiina turul teistega. Hiinal on plaanis iga aasta 150 miljardit väljaspoole investeerida (saavad osta 100 volvosugust firmat aastas). Hiina investeeringud reaalsesse varasse tulid peale majanduskriisi. Enne ostsid finantstooteid, nüüd investeerivad reaalsesse varasse. See oli hiinlaste kannapööre.
Uus nn Siiditee kontsept – tuua Hiinast kaupu Euroopasse ilma Venemaata, ehitatakse uusi teid. Hiinlased on peavalu ka venelastele. See on maailmamajanduse arengutes praegu väga tähtis.
Hiinas on vaeste arv järsult vähenenud ja keskklassi tuleb palju juurde. Kesklassi kujunemine tärkavates majandustes, 1 miljard inimest. Ostuvõime järgi ei ole nad meie keskklassist halvemad. Noored, kes on kasvanud pärast diktatuutriaja möödumist, nad on ainukesed lapsed peres ja harjunud saama palju, neid on ca 200 milj. Paljud firmad püüavad neile oma tooteid sättida.
Alates 2000 aastast on Saksamaal töötajate arv hakanud vähenema demograafia tõttu.
Tulevikus uute töötajate komponent kaob ära. Tulevikus maailma majandus aeglustub, pole inimesi kes juurde tulevad. Hariduse pealetung vähendab elanikkonna juurdekasvu, ka Indias.
Varem oli maailmamajanduse juurdekasv 3,5%, tulevikus ennustatakse 2,1%. Majanduskasvu aeglustumine tänu sellele, et ei ole inimesi.
Kas majanuse hindamine SKP alusel on tulevikus üldse mõistlik? Pakutud on inimarengu indeksit, kus on 3 komponenti: tervis, haridus, rikkus. Keskmine eluiga on üldine aga peegeldab paljusid asju ühiskonnas. Teine mõõdik on keskmine kooliskäidud aastate arv (average schooling years) ja kolmas income.
Praegu on nii, et rikkad riigid saavad rikkamaks, vaesed ei saa rikkamaks, vahe muudkui kasvab. Raske on öelda, aga see ei ole inimõigus, et kõik riigid saavad rikkaks, see ei juhtu automaatselt iseenesest. Neid riike on ülivähe, kes on saanud rikkaks, viimase 30-40 aasta jooksul vähe: Aasia tiigrid ja nafta omajad. Aderbaidzaan, naftaga on rikkust saadud, aga rikkus jaotub väga ebavõrdselt. Kasahstanis on natuke parem, väga palju pannakse rõhku haridusele.
Süvenev lõhe OECD riikide ja middle-income ja low-income riikide vahel kasvab. Eesti on juba high-income riik, OECD riik. Prof Varblane mäletab, et 1992 rahareformi järel oli Eesti keskmine palk 50 DEM (25 e) ja nüüd hetkel on keskmine palk üle 1000 euro. Palk on tõusnud Eestis ca 42 korda.
Itaalia on viimase 20 aastaga jäänud 14% vaesemaks. Eestil on vahe Euroopa riikidega veel päris suur.
Aasia riikide konvergentsi näitajad, kes on nn mudaliigast saanud rikaste riikide liigasse. Singapur on läinud Ameerikast mööda, Malaisia, Taiwan, Lõuna- Korea. Jaapani probleem miks neil ei lähe hästi, on prof Varblase arvates, et nad on kehvad inglise keele oskajad, see takistab Jaapani arengut praegu. Jaapani tudengitele tuleb kõike inglise keelest tõlkida. Nendega on seetõttu keeruline asju ajada. Jaapanil on palju asju, mis tõmbab arengut tagasi. Jaapan pehme padja maa, kõiki tuleb pinnal hoida, arusaamine, et tööpuudus on väga halb (ca 2%), kehvadel aegadel tööpuudus 3%, teesklevat töötegemist, neil on palju sotsiaalseid töökohti. Üks osa Jaapanist on väga innovaatiline, teine osa mittetootlikud. Jaapanis on 4 astmeline kaubandusvõrk: 2 hulgimüüjat, 2 jaemüüjat. Teise tasemel jaekaubanduses on poed 1-2 inimesega.
Ladina-Ameerikas Uruguai oli 1950 rikkam kui Rootsi, praegu vastupidi. See näitab, et on õige oluline kuidas midagi tehakse.
Eestis on arendustöötajaid 1000 töötaja kohta 1-2 inimest, Soomes 18. Eestis tuleb ettevõtjate ja nende teadusmahukusega suuresti tegeleda. See peab kasvama loogiliselt, läbi kontaktide, mitte käsukorras. Ülikoolide mudel Eestis pole ettevõtete arengut väga toetanud. Motivatsioonimudel on sealt mööda jooksnud. Atesteerimise aruanne on täpselt sama nagu varem. Hindamissüsteemi muutus peaks prof Varblase arvates tulema rahaandjatelt.
Eestis on keskmine tootlikkus töötlevas tööstuses (ühe töötaja kohta lisandväärtus) töötaja kohta madal. Tähtis pole tooted, vaid milliseid tegevusi tootmisahelas teed. Rõivatootja Zara muudkui kasvab, 22 miljardit käive aastas. 60% rõivaid tehakse Hispaanias, Portugalis ja Marokos, mitte Hiinas. Zara teeb aastas 25000 uut mudelit, lähim konkurent suudab teha 2000 mudelit aastas.
Singapuri õppejõud Joseph Flau arvates (kes on ca 14 korda EEstis käinud) ei ole Eesti takistus see,et Eesti on väike, ressursside puudust ei ole. Singapuris midagi ei ole, vett pole,, liiva pole. Singapuris tehti saar, kus on maailma juhtivad 30 keemiafirmat koos. Ehitati keemiafirmadele infrastrukuur ja keskkond. Üksteise kõrval saavad üksteisest kasu. Joseph Flau Singapurist võiks rääkida kuidas Singapuris atesteeritakse ametnikke.
Eestis on hunnik ressursse, mida Singapuris ei ole, haritav maa, mets. Toorpiim on eesti põhiline ekspordiartikkel, siis on häbiväärne, et on toorpiim. Leedu ostab seetõttu, et see on nii kvaliteetne. 10 tuh lehma müüdi maha, see on häbiväärne, see on pikaajaline aretustöö ja kasvatamine.
Kõik on ärivõimaluste nägemise küsimus.
Eestis oli riigikaapitalism 1930 lõpus. Laused tol ajal nagu praegu kahjuks ja millega see lõppes.
Kohti kus inimesed ei tee piisavalt tööd. Üks probleem on laste tööle saamine, tööle võtmine, tööl hoidmine, lapsed ei tohi tööd teha. Põhjamaadel on hoopis teisiti, nad on väga hoolivad, neil käib 4 x rohkem noori tööl kui meil, on lihtsam.
Välisinvestorite tulud Eestis 1,2 miljardit aastas, päris stabiilne, varem reinvesteeriti tagasi, praegu viiakse välja, enam ei reinvesteerita, ei nähta tulevikku. Emafirmale laenu andmise kaudu viidi veel 400 milj ära.
Kui palju läheb aega, kui saad load jm korralduslikud küsimused, riigiametite roll on muutunud tohutult takistavaks.
Eesti riik planeeris sel aastal investeerida 1,1 miljardit, tehti investeeringuid 700 miljeest, 400 miljoni eest on töid tegemata. Põhjused kombineeruvad. Eesti riigi investeeringutest moodustavad Euroopa rahad 75 protsenti.
Tuleks uurida ettevõtjate käest, millised on uued kavad ja neile tuleks luua roheline tee. On tahtjaid ja tegijaid kui tekitad võimaluse.
Kirjutas üles
Ülle Koppel, klubi liige
